Oli varajane hommik ning Rachel tõusis telefoni helina peale.

*Jaa, kes on?.... aah sina Chelsea, mis tahad?.... kuule ma alles tõusin.... okei, okei ära solvu nüüd. kohtume tunni aja pärast pargis....tsau*

Rachel ajas ennast voodist püsti ning läks dušši alla. Peale seda pani ta riidesse ning läks alla sööma.

"Noh Rachike, sa juba üleval. Kuhu minek?" küsis Racheli isa.

"Issi, ära kutsu mind Rachikeseks, ma vihan seda. Ma lähen Chelseaga parki." vastas Rachel.

"Jälle Chelseaga, eile käisid taga veepargis, täna parki. Sul muid sõpru polegi või?" küsis Racheli ema.

"Noh on küll, aga Chelsea on parim." vastas Rachel kella vaadates.

Kuna kell oli juba 10.45 oli Rachelil kõigest 15 minutit aega et parki jõuda. Rachel jooksis kiiruga välja ning otse parki. Õnneks ei olnud parki pikk tee, ning ta jõudis 10 minutiga parki. Seal ootas teda juba Chelsea.

"No tsau. Nüüd räägi mulle täpsemalt, mis eile Richiega toimus" ütles Chelsea.

"Mis toimu pidi? Me rääkisime seal kohvikus ja lahkudes andis ta mulle..." ei jõudnud Rachel oma lauset lõpuni öelda.

"Mis, mis ta andis? Põsemusi või?"

"Ei, Chelsea ära sega vahele. Lahkused andis ta mulle oma numbri ja msni, ma pidin talle kunagi helistama"

"Noooh ja helistasid?"

"Ei helistanud"

"Miks siis?"

"Kuule lõpeta see pärimine"

Chelsea päris siiski edasi ja Rachel rääkis talle sõna sõnalt, mis eile toimus. Äkitselt hüüdis keegi kaugusest tsau. See oli Richie.

"Okei, ma lähen" ütles Chelsea ära joostes.

"Ootta... mis toimub Chelsea, miks sa ära jooksed?" hõikas Rachel Chelseale järgi, kuid Chelsea ei kuulnud teda enam.

"Tsau" ütles Richie Rachelile ja kallistas teda ootamatult.

"Eem.. ttsaauu jjahh" vastas Rachel kogeledes

"Kuule mis sellel Chelseal hakkas, et ta mind nähes punuma pistis"

"Ma ei tea."vastas Rachel poisile sügavalt silma vaadates.

Äkkitselt surus Rachel oma pilgu maha ja ütles kogeledes: "Eeehhhh, mmis ssa muiddu tahhtsidd?"

"Midagi, niisama jalutasin pargis ja nägin sind."

"Okei" vastas Rachel ikka veel maha vaadates.

Jätkus tükk aega vaikust.

"Kuule läheks äkki kinno seda "kung fu pandat" vaatama?" küsis Richie.

"Ok, lähme" vastas Rachel kähku.

Nad hakkasid kino poole minema ning Richie võttis Rachelil käest kinni.

Kui kinos käidud, otsustasid noored minna niisama kaubamajja jalutama. Kui nad olid kaubamaja uksest sisse astunud, nägid nad Racheli klassivendi, kes hakkasid karjuma: "Heehee, pruut ja peigmees paaris..."

"Henriii, ole vait" karjus Rachel.

"Kes nad on?" küsis Richie.

"Minu alaarenenud klassivennad, lähme ära siiiiit."

"Ok, aga kus me lähme"

"Ma tahaks koju minna"

"Ok ma saadan sind."

"aga.."

"Ei ära hakka vaidlema ma saadan sind ja kõik."

Rachel ja Richie hakkasid Racheli kodu poole kõndima. Kuna sinna oli poole tunni tee, jõudsid nad päris palju rääkida ja Rachel jõudis arvamusele et Richie on ideaalne poiss. Pool tundi möödus märkamatult ja nad jõudsidki Racheli maja ette. Nad olid juba üksteisele tsau ära öelnud kui Richie järsku ütles:

"Ma armastan sind"

"Mina sind ka" vastas Rachel ja nad suudlesid.

Tuppa jõudes oli Rachel nii hajameelne et ta ei saanudki aru mida ta ema ja isa talle ütlesid. Ta jooksis oma tuppa ning viskas voodile pikali. Ta oli nii hajevil kui üldse olla saab.